| Kui ikkeaeg murran läbi ma sajust | |
| kõuevihm viskleb kui madu | |
| Olen äikesepoeg, sündinud rajust | |
| tormituules mu kodu | |
| Tulega ühendan taeva ja maa | |
| ning kivisse sulatan märgi | |
| mis põletab silmad kui vaatama jääd | |
| ja söestunuks leegitab särgi | |
| Piksesse punutu ärgatab end | |
| ja kannatust katkestab pinge | |
| Rajuga lahvatab tormide vend | |
| kes kangem veel lihalt ja hingelt | |
| Ja raksatab kärgatus hinges | |
| mis kogund end kaua ja täis saand me mõõt | |
| Tuua vabadus koju, lüüa ike mis rõhunud meid | |
| Tõsta äikesemõõk | |
| Tulega ühendan taeva ja maa | |
| Olen äikesepoeg, sündinud rajust | |
| tormituultes mu kodu | |
| isaks on kõu, emaks maarahva hing | |
| neilt pärisin meeled, pärisin jõu | |
| Olen vallutussoend | |
| hellus hingest on unun'd | |
| Kui tulnud on tund | |
| taevast pritsimas valusat tuld | |
| Olen vabadusvalvur | |
| pikset pilluvad mõemad käed | |
| Pole hetki kus kahtlen | |
| oma rahvaga siis ühendan väed | |
| Kui ikkeaeg, ei pikne halastust talu | |
| Raiub äikesemõõk | |
| kuni rahvas unustab valu |
| Kui ikkeaeg murran l bi ma sajust | |
| k uevihm viskleb kui madu | |
| Olen ikesepoeg, sü ndinud rajust | |
| tormituules mu kodu | |
| Tulega ü hendan taeva ja maa | |
| ning kivisse sulatan m rgi | |
| mis p letab silmad kui vaatama j d | |
| ja s estunuks leegitab s rgi | |
| Piksesse punutu rgatab end | |
| ja kannatust katkestab pinge | |
| Rajuga lahvatab tormide vend | |
| kes kangem veel lihalt ja hingelt | |
| Ja raksatab k rgatus hinges | |
| mis kogund end kaua ja t is saand me m t | |
| Tuua vabadus koju, lüü a ike mis r hunud meid | |
| T sta ikesem k | |
| Tulega ü hendan taeva ja maa | |
| Olen ikesepoeg, sü ndinud rajust | |
| tormituultes mu kodu | |
| isaks on k u, emaks maarahva hing | |
| neilt p risin meeled, p risin j u | |
| Olen vallutussoend | |
| hellus hingest on unun' d | |
| Kui tulnud on tund | |
| taevast pritsimas valusat tuld | |
| Olen vabadusvalvur | |
| pikset pilluvad m emad k ed | |
| Pole hetki kus kahtlen | |
| oma rahvaga siis ü hendan v ed | |
| Kui ikkeaeg, ei pikne halastust talu | |
| Raiub ikesem k | |
| kuni rahvas unustab valu |
| Kui ikkeaeg murran l bi ma sajust | |
| k uevihm viskleb kui madu | |
| Olen ikesepoeg, sü ndinud rajust | |
| tormituules mu kodu | |
| Tulega ü hendan taeva ja maa | |
| ning kivisse sulatan m rgi | |
| mis p letab silmad kui vaatama j d | |
| ja s estunuks leegitab s rgi | |
| Piksesse punutu rgatab end | |
| ja kannatust katkestab pinge | |
| Rajuga lahvatab tormide vend | |
| kes kangem veel lihalt ja hingelt | |
| Ja raksatab k rgatus hinges | |
| mis kogund end kaua ja t is saand me m t | |
| Tuua vabadus koju, lüü a ike mis r hunud meid | |
| T sta ikesem k | |
| Tulega ü hendan taeva ja maa | |
| Olen ikesepoeg, sü ndinud rajust | |
| tormituultes mu kodu | |
| isaks on k u, emaks maarahva hing | |
| neilt p risin meeled, p risin j u | |
| Olen vallutussoend | |
| hellus hingest on unun' d | |
| Kui tulnud on tund | |
| taevast pritsimas valusat tuld | |
| Olen vabadusvalvur | |
| pikset pilluvad m emad k ed | |
| Pole hetki kus kahtlen | |
| oma rahvaga siis ü hendan v ed | |
| Kui ikkeaeg, ei pikne halastust talu | |
| Raiub ikesem k | |
| kuni rahvas unustab valu |