Hundi Sü da Sees

	Kas on kangeim kivist süda
	või on tunne kodust kindlam,
	seal kus õed ja vennad laulvad,
	ära tõmbab ikke sinna.
	Mäletan paari silmi
	jälgimas mind kesköö eel,
	keegi kutsus mind, keegi minu oma,
	kelle moodi muutund meel.
	Kas mul tõesti hundi süda sees?!
	Lase, vend, mul ära minna,
	mul ei ole sinu meelt,
	lähen üksi metsa ära,
	hundi süda sees!
	Tuul see ulub minu nime,
	üksildus on kaaslaseks,
	lähen üksi metsa ära,
	hundi süda sees!
	Tunded põletan ma tuhaks,
	nelja kaarde tuultesse,
	seljalt lükkan sakste rooja,
	ära lähen laantesse!
	Kuid jätan teile oma südame,
	kuhu noaga kraapisin nime,
	see mäletab mind, see mäletab teid,
	et truuks jäin endale.
	Kas mul tõesti hundi süda sees?!
	Lase, õde, mul ära minna,
	mul ei ole sinu meelt,
	lähen üksi metsa ära,
	hundi süda sees!
	Tuul see ulub minu nime,
	üksildus on kaaslaseks,
	lähen üksi metsa ära,
	hundi süda sees!

	Kas on kangeim kivist sü da
	v i on tunne kodust kindlam,
	seal kus ed ja vennad laulvad,
	ra t mbab ikke sinna.
	M letan paari silmi
	j lgimas mind kesk eel,
	keegi kutsus mind, keegi minu oma,
	kelle moodi muutund meel.
	Kas mul t esti hundi sü da sees?!
	Lase, vend, mul ra minna,
	mul ei ole sinu meelt,
	l hen ü ksi metsa ra,
	hundi sü da sees!
	Tuul see ulub minu nime,
	ü ksildus on kaaslaseks,
	l hen ü ksi metsa ra,
	hundi sü da sees!
	Tunded p letan ma tuhaks,
	nelja kaarde tuultesse,
	seljalt lü kkan sakste rooja,
	ra l hen laantesse!
	Kuid j tan teile oma sü dame,
	kuhu noaga kraapisin nime,
	see m letab mind, see m letab teid,
	et truuks j in endale.
	Kas mul t esti hundi sü da sees?!
	Lase, de, mul ra minna,
	mul ei ole sinu meelt,
	l hen ü ksi metsa ra,
	hundi sü da sees!
	Tuul see ulub minu nime,
	ü ksildus on kaaslaseks,
	l hen ü ksi metsa ra,
	hundi sü da sees!